11. juuli 2010

Püha mägi / La Montaña Sagrada / The Holy Mountain

"La Montaña Sagrada" / "The Holy Mountain", Mehhiko-USA 1973. Rež. Alejandro Jodorowsky. 115 min.


Külluslik film: invaliidid, tsirkus, alastus, idamaad, lapsed, loomad, relvad, sitt, veri, droogid, müstika, maagia, alkeemia, surematus... Peategelaseks ristilt maha roninud Kristuse kaksik, kuid mitte kättesaamatu ikoon, pigem neutraalne märk. "Holy Mountain" läheb nii rajult käima, et tükk aega ahmisin õhku ja jõllitasin sügavas hämmelduses, pähe kerkimas üksikud märksõnad nagu Dalí, sürrealism, Artaud, julmuse teater. Algul tundus, et tegu on tummfilmiga, sest oma pool tundi ei lausutud ühtegi sõna, visuaalset tulevärki saadab vaid hüpnootiline muusika. Kui reeglina suudavad huvi paremini üleval hoida narratiivsed, konkreetse looga filmid, siis siin oli pigem vastupidi - lummus  lahjenes mõnevõrra just siis, kui asja struktuur ja siht viimaks selguma hakkasid. Siiski mitte niivõrd, et huvi kadunuks.

Ühelt poolt Suur ja Salapärane Kunst, teisalt ka ka eelkäija sellistele psühhedeelilis-esteetilistele vägitükkidele nagu Alan Parkeri "The Wall" või Noé "Enter the Void" - samalaadne transtsendentne, olemise aluseid kompav kogemus.



Taolisel kunstitaotluslikkuse ja kunstlikkuse noateral kõndides on väga lihtne vääratada ning pateetilisse ilulemisse langeda, kuid Jodorowsky suudab seda mingi mustkunsti abil vältida. Asi on vist ühelt poolt pidurdamatus fantaasialennus, teisalt mängulisuses, huumoris ja teravmeelsuses, tänu millele ei hakka tema kunstitünn õõnsalt kõmisema nagu näiteks viimati PÖFFil linastunud "Altiplano" või "Naised ilma meesteta".

Lõdva elegantsiga tüürib Tšiili geenius mööda ka tühikargamise karidest, mis selliseid ettevõtmisi alati ähvardavad. Tähendusi ja kultuurilisi viiteid on piisavalt paksult, et rahuldada ka kõige aplamaid semiootikuid ja täitmatumaid postmoderniste. Eriti hästi võiks see peale minna new-age müstikuile ja jungiaanidele nagu Hannes Tamjärv. Kui tänapäeval tundub sihuke esoteeriline rida tihti kulunud, kommertslik ja ebasiiras, siis Jodorowsky esitab seda kuuekümnendate õhina ja entusiasmi vaimus, mida Lennoni ja Yoko Ono rahadega vändatud "Holy Mountain" kehastab veelgi paremini kui näiteks üsna sarnase agendaga "Performance": muudkui aga avame äsja avastatud droogide abil kõigile kõiki taju uksi ja tõuseme - ei, hõljume - uuele olemistasandile.

Kui Tristan kahtles äsja ilmuma hakanud Kinolehes, kas "Pühast mäest" on ilma LSDd pruukimata üldse võimalik aru saada, siis ei maksa karta - on ikka, ja mitte halvemini, kui, ütleme, heroiini pruukimata "Trainspottingust". "Holy Mountain" on nii kange kraam, et seda vaadates pole drooge tarvis, elamus on niigi garanteeritud. Soovitavalt võimalikult suurelt ekraanilt.



"The Holy Mountain" treiler. "Püha mägi" Katusekinos (3.08). Arvamusi: IMDB (7.8/10), Rotten Tomatoes (6.9/10), Trash (10/10), Bruno (9.8/10), Kristian (tselluloidpoeesia).

1 kommentaar :

joonas ütles ...

Katusekino kodukas väitis filmi kohta, et selle aluseks on "keskaegse müstiku ristja Johannese tekst, mis räägib Carmeli mäkketõusust". Hämmastav, kui palju vigu ja rumalusi on võimalik ühte lausesse koondada.

Kõnealuse teose autor polnud muidugi mitte meie ajaarvamise alguse paiku elanud, evangeeliumist hüüdja häälena tuntud Ristija Johannes, kes elas kõrbes, sõi rohutirtse ja metsmett ega kirjutanud mingeid raamatuid. Mis puutub keskaega, siis see kestis V-XV sajandini. Antud juhul on jutt XVI sajandi pühakust Juan de la Cruzist ja tema teosest "Tõus Karmeli mäele".

Karmeli mägi Iisraelis on püha juba Vana Testamendi aegadest, mil seal vastuseks prohvet Eelija palvele langes taevast Issanda tuli. Väidetavalt asutati sealsamas XII sajandil mäe järgi nime saanud katoliiklik karmeliitide mungaordu, kuhu neli sajandit hiljem kuulus püha Juan de la Cruz.

Neisse tutvustavaisse tekstidesse seal tasub muide üldse ettevaatusega suhtuda - desinformatsioonioht on epideemiline.