6. juuli 2012

Lolita

"Lolita", USA 1962. Rež. Stanley Kubrick. 152 min.


Vältisin seda filmi kaua, kuna teema ei tundunud kuigi köitev. Lolita-eas õhinal neelatud Nabokovist on vaid ähmane mälestus ja hiljem nähtud Jeremy Ironsiga ekraniseering ei jätnud erilist muljet.

Lolita nimi kõlab praeguseks ju nagu odav exploitation. Sõjajärgseil kümnendeil, seksmässu künnisel oli pedofiilia kahtlemata oh-kui-julge ja ah-kui-kõditav teema, kuid pool sajandit hiljem tulvab sellealast inffi uksest ja aknast, porrist rääkimata, ning avalik huvi teema vastu on vähemalt siinmail küllalt tagasihoidlik.



Kubricku "Lolital", nagu ma filmi vaadates rõõmuga avastasin, on seksi ja pedofiiliaga üsna vähe pistmist. Lolita osatäitja Sue Lyon oli võtete ajal neliteist ja lapselikkusest kaugel. (Muide, meie praeguse seaduse kohaselt on seks neljateistaastasega lubatud, kuigi paljud - näiteks Peeter Võsa või Kristlik Foorum - seda heaks ei kiida.) Selleks, et noorukeses Lyonis varaküpset naist näha, ei pea olema mingi erilise sättumusega ega isegi meessoost. Kairi Prints märgib Kinolehes: "Sue Lyon ei ole ju enam nümfett, vaid lihtsalt väga ilus väga noor naine."

Nagu Jack Nicholson "Käopesas" McMurphyna ütles: "When you get that little red beaver right there in front of you, I don't think it's crazy at all."



Ameerika tsensorite valvsa pilgu all valminud film noort Lyonit muidugi nii ei vaata. Kubricku "Lolita" on karske nagu leeritund, perverssusi ega üldse mingit erootikat siit otsida ei maksa. Selle asemel on eht-kubrickulikult halastamatu satiir, mis küsib süü ja normaalsuse järele, andmata selgeid, lihtsaid või üheseid vastuseid.

Kubrick ei usu, et inimesed oleksid loomult head ja et ühiskond muudab nad halvaks. "Lolita" väljendab seda veendumust sama selgelt kui "Tapmine", "Kellavärgiga apelsin" või "Barry Lyndon". Noorust jumaldav Humbert Humbert on samasugune koomiline omaenese ihade ja saatuse mängukann nagu kriminaal Johnny Clay, vägivaldur Alex või avantürist Barry.



Kubricku "Lolita" esimene ja viimane sõna on "Quilty". Guilty? Süüdi? Kas iha on süü? Või keelatud iha teostamine? Mis on üldse süü? Kaasaegse seaduse ja moraali silmis oli Humbert ilmselt süüdi seksuaalsuhtes alaealisega (kes keda võrgutab, on omaette küsimus). Filmis paistab aga Humberti süü - ja ühtlasi kuritöö, mis toob kaasa karistuse -, seisnevat mitte niivõrd illegaalses ihas, kuivõrd kompromissitus armastuses Lolita vastu. Tell me now where was my fault in loving you with all my heart.



Normaalsusega pole mitte vähem segased lood. Vananeva Humberti kiindumus noore plika vastu väljub küll normi piiridest, kuid tema kirg noore Dolores Haze'i vastu on siiski sügavam ja kogu oma koomilisuses vähem naeruväärne kui tüdruku ema, tavamõistes igati normaalse Charlotte Haze'i paaniline koketerii sihiga iga hinna eest tanu alla saada.

Tütar, normaalne keskmine koolitüdruk Lolita omakorda põlgab normaalsust, peab seda igavaks ja tüütuks, püüab selle eest põgeneda. Charlotte on filmis esitatud tuhmi ja haletsusväärse kanana, Lolita aga südametu, pealiskaudse ja tühise tibina. Seda võiks nimetada normaalsuse mõiste dekonstrueerimiseks, tühistamiseks.



See kõik on huvitav ja nauditavalt üles võetud, nagu Kubrickul tavaks. Miinuspoolelt pean tunnistama, et ei mõista hästi Kubricku vaimustust Peter Sellersist ega tema otsust Sellersit nii "Lolitas" kui "Dr Strangelove'is" sedavõrd kesksel kohal ja nii paljudes rollides korraga rakendada. Kiidetud mitmekülgsuse asemel näen ma Sellersi tolatsemises ühtlaselt paksu värviga antud laadakomejanti, mis kisub mõlemad filmid rohkem farssi kui neile kasuks tuleb.

Pealt viiekümnese James Masoni tõsimeelne ja hädine intellektuaal Humbert, kes meenutab korraga Sam Neilli ja Martin Veinmanni, on oma tragikoomilises armuvalus tublisti nüansirikkam ja naljakam.



Intelligentne ja lõbus film on "Lolita" igal juhul. Igati väärikas Kubrick. Aga seda, kes on nümfett, siit teada ei saa. (Ei saa ka Varraku välja antud Jay Schneideri "1001 filmist", kus selle sõna eesti vasteks on muu hulgas pakutud nümfomaan). Selleks tuleb ikka Nabokovi poole pöörduda.




"Lolita" Katusekinos (R, 6. juuli 2012). Hinnanguid: IMDB (7.7/10), Rotten Tomatoes (98% fresh), Andres Laasik, EPL (võrratu lugu tüdrukust, kes veab enda külge küpse mehe õrnimad tunded), Kairi Prints, Kinoleht (haige armastuse lugu võrratus visuaalses võttes), Sven Vabar, Sirp (Kubricku filmid on sisuliselt täiesti tühjad, mõttetud).

Kommentaare ei ole :