26. sept 2013

Jobs, Riddick, Kon-Tiki, Lovelace ja teisi piikse

Pinutäis viimastel kuudel nähtut.



JOBS (USA 2013). Eluloofilm kadunud õunaässast Steve'ist jätab kuidagi ebamäärase mulje. Kuuleme küll lennukaid sloganeid "mõtle teisiti" ja "kes on küllalt hullud, et uskuda oma suutlikkusse maailma muuta, teevadki seda", aga film ise pole kuidagi eriline, pigem ikka ontlikult tavaline ratsa-rikkaks ameerika unelma lugu, kus maailma muutmise ambitsioon päädib gloobuse kalleimaks börsifirmaks saamisega. Kah muutus või eesmärk. Mingi firma on ju alati kõige kallim - mis seal vahet, milline just. Kogu lugu jääb üsna klišeelikuks, Jobs oli elusast peast ikka hoopis veenvam vana. Alul riivatakse ka mehe hämaramaid külgi, aga liiga põgusalt, et pidu päästa. Kokkuvõttes jääb filmitegijate tahtlusest olenemata ikka mulje, et Jobsi elu vaat et suurim saavutus oli osava intriigiga firma tagasi kahmata ja oma vaenlastele kinga anda. Vaatasin siia otsa ka paar dokki ja soovitaks mänguka asemel vaadata pigem "Steve Jobs: The Lost Interview"★★☆



RIDDICK (USA-Inglismaa 2013). Poistele suunatud vähenõudlik ulmepõnevik, kust teab mis sõnumit või üllatavat fantaasiat otsida ei tasu. Erinevalt eelmisest, üheksa aasta tagusest "Riddickust" pigem kammerlik värk, kus ulmelist keskkonda näpuotsaga. Üldjoontes lahutab vaid kerge kulissi- ja kostüümivahetus seda filmi ükspuha millisest vesternist või kaheksakümnendate märulist. Esimeses pooles asi veidi venib, aga kokkuvõttes siiski küllalt vaadatav ja stiilipuhas lugu kõvamehest, kelle jõhkra sarmi ees lesbilisedki murduvad. Kergete splätteri-elementidega, nämm, nämm. Filmi lustakaimad hetked peituvad, nagu teinekord ikka juhtub, leidlikes eesti subtiireis: näiteks 'sibisidur' (fuckstick) ja 'vituvidrik' (asshole motherfucker). ★★★



SOOVIN, ET OLEKSID SIIN (Wish You Were Here, Austraalia 2012). Kesine draamapõnevik neljast austraallasest, kes turistitavad Kambodžas, kust ainult kolm jõuab koju tagasi. Korralikud näitlejatööd, kena pilt, aga loos pole köitvust, veenvust ega põnevust. Jääb üsna arusaamatuks, miks säärane film tehtud on ja miks tal selline pealkiri on. Pink Floydiga pole sel igatahes midagi pistmist. ★★



LOVELACE (USA 2013). Biograafiline melodraama pornostaar Linda Lovelace'i raskest elust vägivaldse psühhopaadiga. Amanda Seyfried on küll võluv preili ja siin on ka vahvaid kõrvalosi (näiteks Chris Noth ja Bobby Cannavale), aga valdavalt on film lihtsalt uimane põdemine, mis parasiteerib kõigi aegade kuulsaima pornoka "Deep Throat" mainel. 4/8



KAKS EMA (Adore, Austraalia-Prantsusmaa 2013). Oh ja Ah rannas. Tüünelt loksuv armudraama keskealiste sõbrannade uih-kui-skandaalsetest suhetest teineteise varsaeas poegadega põhineb Doris Lessingi lühiromaanil "Vanaemad". Naomi Watts ja Robin Wright teevad küll kenad rollid, kuid film tervikuna jätab üsna konstrueeritud mulje: mitte kuigi usutav, mitte eriti huvitav. Küllap on sääraseid siiski vaja - vastukaaluks tavapärasematele vanameeste ja verinoorte näitsikute lugudele nagu näiteks parasjagu samuti meie kinodes linastuv François Ozoni "Noor ja ilus". Kui peaks valima, kas "2 relva" või "Kaks ema", siis eelistaks kindlasti viimast. Ent pigem siiski Ozon. ★★☆



RED 2 (USA 2013). Koomiksipõhine märulijant salaagentide pensionipõlvest. RED = Retired & Extremely Dangerous, eks ole, ja kogu kamm käib punase elavhõbeda ümber. Veteranidest ja lihtsalt elukogenud ässadest koosnev ansambel võtab asja mõnuga ning tulemus on ladus ja muhe, ainult kuidagi erakordselt unustatav. Esimese osaga oli sama lugu - justkui on meeles, et põhimõtteliselt meeldis, aga ei sünopsis ega treiler ei tule enam tuttavad ette. Kvaliteetne kiirajaviide. ★★☆



VIOLET & DAISY (USA 2011). Kolm korda võite arvata, mida kujutab endast krimidraama kahest teismelisest killer-plikast, mida reklaamitakse kui 'tarantinolikku'. Just-just - täielikku jura, mida pea kaks aastat pole söandatud kinodesse lasta. Loo absoluutset tühjust ei suuda päästa ei kena kaameratöö, Saoirse Ronan, Danny Trejo ega James Gandolfini. Oleks vast kurb olnud, kui see magedus olekski Gandolfini viimaseks filmiks jäänud. Õnneks siiski mitte. ★☆



KON-TIKI (Norra 2012). Pii päriselu - vanamoeline seiklusdraama Thor Heyerdahli pöörasest ookeaniületusest balsaparvel. Rahvuskangelasest rääkiva loona väga traditsiooniliselt lahendatud ja tüünelt loksuv, kuid vast ei pea siiski pettuma ei need, kes Heyerdahli vägitegudega varasemast tuttavad, ega ka need, kes temast esimest korda kuulevad. On kauneid kaadreid nii vee peal kui all, on tormi ja haihirmu. ★★★



PÄEVADE VAHT (L'écume des jours / Mood Indigo, Prantsusmaa-Belgia 2013). Mon dieu, milline ärritav kräpp. Ei maksa lõksu kõndida ainult sellepärast, et mõni Gondry (näiteks "Eternal Sunshine of the Spotless Mind") sulle varem meeldinud on. Juba mehe eelmine film "The We and the I" oli üsna keskpärane, aga uus, Boris Viani (räägitakse, et hea) romaani ekraniseering, lausa füüsiliselt talumatu hüsteeriline sürrealism ja kunstpunnitatud jant. Sihuke tunne, nagu oleks kontorikloun Colin Huntiga kaheks tunniks lifti kinni jäänud. Tõeline tahte triumf oli lõpuni vaadata - alles teisel katsel sain, hambad ristis, hakkama. 



RÜNNAK VALGELE MAJALE (White House Down, USA 2013). Idee, et terroristid ründavad edukalt Valget Maja, ja ainsana saab neile vastu üksik läbikukkunud turvatöötaja, on üks ühele sama mis kevadel linastunud piinlikult marupatriootlikul käkil "Olympus Has Fallen". Vahe on selles, et tolle Anton Fuqua traagilise tööõnnetuse kõrval on märulieepika vanameistri Roland Emmerichi oopus päris meeldiv plokkpuster: nii põnev kui ka lõbustav. ★★★



BÜTSANTS (Byzantium, Inglismaa-USA-Iirimaa 2013). Tuim tänapäevane vampiiri-uinamuina, mille meeldejäävaim aspekt on stsenaristi, kellegi Moira Buffini hämmastav jultumus oma derivatiivset, igasuguse originaalsuseta pongestust otsesõnu Edgar Allan Poe ja Mary Shelley loominguga kõrvutada. Maineka lavastaja Neil Jordani ("Intervjuu vampiiriga") uus vereimeja-oopus tundub isegi "Twilight: Breaking Dawniga" võrreldes lahja ja tarbetu. ★★



WOLVERINE (USA-Austraalia 2013). Järjekordne Marveli äpardus. Sihtgrupp ilmselt ei usu, aga näiteks Kitzbergi "Libahunt" on kaugelt põnevam teos kui see ülipikk ja ülinutune laste-melodraama, kus huvitavat ainult jaapani koloriidi jagu. Eelmises X-Meni filmis "First Class" oli vähemalt omajagu ogarat märulit, siin napib sedagi. Kahju, härra Ahm oli muidu lootustandvamaid tegelasi ses kambas. ★★★



KURB JASMINE (Blue Jasmine, USA 2013). Tragikoomiline meistritöö, milletaolist ei suuda meie kõledas universumis luua vist keegi peale Woody Alleni. On rõõm näha, millises kõrgvormis on 77-aastane maestro lavastaja ja kirjanikuna, milliseid võimalusi ta näitlejaile loob ja kui hästi nood neid võimalusi kasutada suudavad. Puhas nukker rõõm. Kirjutasin ka pikemalt. ★★★★

Kommentaare ei ole :